Sisu juurde
← Tagasi blogisse

Kohandatud treeningud: kuidas oma vajadust kirjeldada ja abi vorm kokku leppida

Ilu, tervis ja sport

Adaptiivsed treeningud on liikumisharjutused, mis muudavad inimese elu, näiteks tempot, koormust, harjutusi, varustust ja tingimusi, mis muudavad ta elu ja elu turvaliseks ja turvaliseks. Päring võib olla erinev: paranemine, piiratud liikumisvõime, krooniline seisund, pika ajaline aktiivsus, üldine nõrkus pärast haigust. Sellistel juhtudel on üks asi: eesmärk ei ole mitte nagu «tahan teha reklaami nagu spordiklubis», vaid kui «ma tahan teha kindlaid asju arusaadavas keskkonnas».

Seejärel on praktiline teejuht, kes räägib spetsialistiga, kuidas kirjeldada abivorminguid, enne kui nad kokku lepivad ja millised märgid näitavad, et see on võimalik. See tekst ei asenda arsti nõu ja arsti poolt nõu andmist, vaid ei kirjelda meditsiinilisi protokolle, vaid suhtlemis — ja tegevusjuhendeid.

Mis on adaptiivne treening ja kellele need sobivad

Integreerimise mõte on see, et mitte inimene ei kohane selleks, et olla valmis, vaid et programm oleks inimese jaoks. Neli asja, näiteks siht, suurus ja koormus, harjutuste ja tingimuste tegemine, on saalid, maja, tänav, vesi. Kui õlg on rahutu, siis on see asendatud teise liikumisega; kui on raske seista, siis istutakse osast päevast; kui hingamine on raske, siis pausid venivad. See pole kergemeelne spordiversioon, vaid teine planeerimismõte.

See ei sobi ainult puudega inimestele. See on kohane operatsiooni või trauma korral, kroonilise seisundi korral, kuju kaotuse korral, väsimuse korral ning kõigile, kes ei ole oma grupitööga nõus. Adaptiivne harjutamine võib olla eri kohtades erinev, seega on esimene asi, mida spetsialistil oleks hea küsida, see, mida ta selles sõnas ütleb ja milliste piirangutega ta on valmis töötama.

Kuidas adaptiivne treening erineb tavalisest

Erinevus on näha neljas punktis. See, mida inimene praegu teha saab, pole mitte keskne arvestuspunkt. Tasendus on saadud vastavalt koormusele, mitte aga plaanile «kolmeteist». Edukus on tavaline: minna poodi, tõsta kott üles, tõusta põrandalt, hoida oma tööaset kauem. Neljandaks: plaani peetakse ette muutvaks – kui olukord pärast harjutamist on halvem, siis tehakse järgmine samm, mitte ei tehta seda jõu abil.

See annab meile praktilise järelduse: arutlemine ei tähenda mitte ainult soovitud tulemusi, vaid ka hinda, mida see toob. „ Ma tahan minna kilomeetrite pärast ” ja „ma tahan minna üle kahe kuu, ilma et ma veedaksin järgmised kaks päeva voodis» on erinevad ülesanded ja need lahendatakse erinevalt.

Millal oleks hea arstiga rääkida?

Kui harjutamine on seotud trauma või operatsiooni, kroonilise haiguse, ravimite kasutamise või uute sümptomitega, siis on mõistlik, et kõigepealt saada juhiseid arstilt või taastusravispetsialistilt ning seejärel minna treeneri juurde. Meditsiiniline nõustaja defineerib, mida saab ja mida ei saa selles etapis teha, ning treener tegutseb nendes valdkondades.

Eestis tuleb asjaajamistel ja nõustamise korrale kutsuda ametlikke allikaid, näiteks tervishoiuasutuste ja riigiportaalide veebilehtedelt, mitte jututubades ja foorumites. Eriti tähtis on see siis, kui plaanid pärast operatsiooni või kui oled võimeline jälgima.

Kuidas kirjeldada adaptiivne treeningülesannet

See ülesanne vastab neljale küsimusele: mida ma tahan, kus ma olen, mis mind takistab ja millistes tingimustes ma teen. Seejärel lisavad üksikasjad, mis säästavad esimesi tunde ja vähendavad riski, mida spetsialist oletab.

  • — Eesmärk on olla viisakas. Mitte «keha», vaid „käi 20 minutit järjest»,„ roni treppi mööda üles ” ja „tõmba üles riiulisse ”. Mida täpsem stsenaarium, seda paremini sa tead, mida sa vajad.
  • Aktiivne punkt. Nii palju kui võimalik, ilma ümardamiseta enda kasuks. „ Ma kõnnin 300 meetrit, siis pean puhkama ”, „ma istun 20 minutit, siis taob mu selg ”, „tõstsin üles viieliitrise pudeli, siis mitte. ”
  • Piirangud ja piirangud. See ei ole valus, see on ebamugav, et arst palus selle välistada. See on ka aeg, mil olukord on halvem: hommik, õhtu, pärast pikka reisi.
  • Meditsiiniline kontekst õiges koguses. Haiguse diagnoosimine ei ole kohustuslik, kuid kui arsti soovitusi on kirja pandud või piiratud, oleks hea need kohe ära näidata.
  • Harjutamise kogemus. Kas nad on kunagi teinud midagi, mis neile meeldib, mida nad ei taha, või hirmu saali või vee ees?
  • Tingimused. Kodus, saalis, tänaval, basseinis, mis on saadaval, kas saatja on vajalik või mitte, kuidas sa kohale jõuad.
  • Rütm. Mitu korda nädalas on tõeline, mitte täiuslik. Kaks õppetundi, mis toimuvad, on sellest rohkem kasu kui viiest.
  • Tulemusi. Kuidas te aru saate, et kuu või kahe pärast on kõik parem? See võib olla kodune ülesanne, mitte kilod või sentimeetrid.

On kasulik eraldada kolm asja, mis sageli segavad vestluses kokku: „Ma ei saa ” (vastavalt piiratud),„ kardan ” (tühjem, mida saab järk — järgult eemaldada) ja „ma ei taha ” (ma ei taha maitse ega eelistusi). Spetsialistid peavad seda erinevust põhimõtteks: piiratusega nad otsivad tee, hirmuga nad töötavad järk-järgult, mitte aga ei armastata formaadit. Kui seda nimetada ühe sõnaga probleemiks, muutub harjutuste valik oletuseks.

Valem Mis on puudu Kuidas sõnastada täpsemalt
„ Ma tahan end tõmmata ” Tähtaeg, alguspunkt, piirangud „ Praegu saan ma kaks puksiiri. Ma tahan kolme kuuga viit puhast. Õlg, mis on tehtud vanast vigastusest, on ebasoovitav, kui keegi teeb järske liigutusi. ”
„ Spinn valutab, harjutamine on vajalik ” Piirangute ja arsti soovituste valik „ Ma teen arstile ettepanekuid, mis piiravad ja lisavad. See tekitab ebamugavust peale 20 minutit istudes. Vaja on harjutusi, mida saab teha ilma oma keha koormuseta.”
„ Ma tahan õppida kodus ” Koht, varustus, side. „ Väike tuba, üks vaip ja kaks gantelit. Võrgutelefon on saadaval, kaamera on põrandapinnal.»
„ Vaja on mahedat treenerit” Mida tähendab „leebe” „ Ma ei oska hästi oma meeskonda üle rääkida. Vaja on selgitust, miks harjutusi ja pause, kui ma palun. ’

Kirjalik kirjalik kirjalik ülestähendus aitab mõlemat osapoolt: lühike sõnum, mis on enne esimest kohtumist nimekirjaga sageli tulemusrikkam kui pool tundi suulisi selgitusi. Sama põhimõte kehtib igas tegevuses, näiteks materjalis. Jooksmine: ülesande kirjeldamine ja abivorming Samasugused sammud on ette nähtud.

Abivorming: millised võimalused on olemas

Vormindus ei ole ainult «isiklik» või «koostis». Need on tingimused: kes on kõrval, kui palju tähelepanu saab üks inimene, kui sageli nad loenguid teevad, kui sageli käivad ja kes on planeerimise eest vastutav.

  • Isiklikud tegevused. Kõige rohkem tähelepanu ja lisavarustust. See on stardis, raskete piirangute korral, kui on enne koormust. Miinus on kõrgem eelarve- ja ajakavanõudest.
  • Minigrupp. Mõned inimesed, kellel on sarnased ülesanded. See annab sulle normaalse tunde ja suhtlemisvõime, kuid nõuab, et sa saaksid treenida kõigi ruumide järgi.
  • — Koos saatjaga. Kui abi on vaja üleminekute, kindlustuse või tõlke puhul, saab abistajast osa vormist, millest räägitakse juba eelnevalt.
  • — Võrgus koos saatjaga. Spetsialist näeb sind kaamera kaudu ja teeb sind korda. Vajab kindlat sidet, kohta ja valmisolekut, et näidata liikumist.
  • Kodused tunnid. Programm koostatakse sulle, sa teed seda ise ja saadad tagasisidet. Tavaliselt on see paindlikum, aga tehnika on väiksem.
  • Segane. Näiteks üks koosolek nädalas, kaks lühikest ja lühikest aruannet.

See sõltub sellest, kui palju kontrolli sa vajad. Kui on olemas võimalus teha harjutusi valesti ja seda ignoreerida, on parem kasutada seda vormindusvorminguna, kus sind nähakse. Kui põhiprobleem on regulaarsus, kui tehnika on tuttav, siis peaks olema plaan, kuidas seda teha. Näiteks ujumine, näiteks tehnika ja hingamine, sõltub eriti sellest, kuidas inimesed vaatavad – ja see on artikkel Ujumine: ülesande kirjeldamine ja abivorming See on eraldi tehtud.

Kuidas luua ja hoida kõiki üksikasju

Kokkulepped on väga head prooviesinemisel. Test ei ole sinu jaoks test, vaid sobivustest. Kas on arusaadav, kas on selge, et harjutustel on vaja teha muudatusi, et saada vastuseid?

Pärast koosolekut märgi üles, kui tihti sa teed tööd, kui palju aega sul kulub, kui olukord on halvem, kuidas sa peaksid tagasi võtma, kes vastutab soojenduse ja tehnika eest, kui palju tööd sa vajad ja kui palju. Räägi neile eraldi, mida teha, kui neil hakkab halb: peatu, teata, ära ’ oota kuni su lähenemine on lõppenud ’. Selline kokkulepe leevendab piinlikkust, kui see on eriti raske.

Veel üks asi, mida tihti unustatakse, on keel ja selgitusviis. Kui sul on lihtsam võtta vastu teavet vene, eesti või inglise keeles, siis ütle seda kohe. Kui ei ole selge, et kere on neutraalne, küsi, kas soovid seda näidata. Käsiraamatu vääritimõistmine pole sinu süü ega ka mitte võimetuse märk, vaid selgituse küsimus.

Vastutustunde piirid ja turvalisus

Adaptiivne treener ei diagnoosi, ei määra ravile ega asenda arsti. Selle alaks on koormuse, tehnika, järkjärgulise ja vastupidise sideme organisatsioon. Kui spetsialist võtab ette harjutuste ravimise või soovitab sihtkohast ära jätta, on tal põhjust olla ettevaatlik ja esitada vähemalt konkreetseid küsimusi.

Küsi, milliste piirangutega inimene on tegelenud, kuidas ta oma harjutusi kohandab, mida ta teeb, kui ta tervis halveneb, kas tal on kontakt meditsiinispetsialistidega. Kontrolli oma kvalifikatsiooni täpselt ka ametlikest allikatest: universaalset märksõna, mis tagab sinu olukorrast pädevuse, ei ole olemas.

On tähtis olla aus pisiasjades: rääkida valust, peapööritusest, ebatavalisest hingamisest, sellest, mis oli eile halb, aga nüüd parem. Need signaalid, mis peaksid tegevuse lõpetama, räägivad eelnevalt turvalisusest, mitte meditsiinilisest soovitusest. Kui esineb uusi sümptomeid või on olukord muutunud, siis marsruut on üks: paus või paus arstiga rääkimises, mitte aga kannatlikkuses.

— See on lubadus. Valem on nagu «garantii kuu», mis kõlab ahvatlevalt, kuid ei sobi päris olekuga. Ta on ettevaatlik, et öelda, et on võimalik kiirus, peatus ja kuidas plaani muuta, kui midagi viltu läheb.

Kuidas mõista, et vorming on sobiv

Hea märk on etteaimatav. Sa tead, mis on su harjutuste tulemus, mida sa peaksid tegema, mida sa peaksid tegema, mida sa peaksid tegema, ja kuidas sa võid küsida. Teiseks, lisamärk on see, et spetsialist märkab, et sul on raske, ning muudab su koormat, mitte ei nõua plaani. Kolmas samm on teha edusamme oma kodustes ülesannetes: tõusta trepist üles, liigutada pakke, olla vaba tööasendis.

See on sama plaan kõigile ja puudub küsimus, kuidas end tunda. Veel üks asi — ärritumine, kui asi on teisiti. Kui sa pead mitu korda selgitama sama piirangut ja seda ignoreeritakse, siis ei ole asi sinu «keerulisuses», vaid hoopis vormingus.

Pärast esimest uurimist arutame

Kui on möödunud mitu koosolekut, on hea jätkata ülesande algvormimist: kas eesmärk on muutunud, kas on tekkinud uusi piiranguid või on pinged liiga kiiresti kasvanud? Küsi, kuidas ekspert näeb edusamme ja milliseid märke on vaja, et mõista, millal on õige aeg oma plaani muuta. Arutage, kas on mugav aega, kas on piisavalt aega, kas on liiga palju koduseid ülesandeid, kas siseruumides on mugav. Mõnikord piisab vaid ühest parameetrist ja see ei ole enam kohustus.

Kui elad Eestis ja otsid vaid spetsialisti, siis arvesta eelnevalt välja keel, maksejärjekord, tühistamisreeglid ja valmisolek töötada koos sinu tüüpi piirangutega. Need neli küsimust säästavad rohkem aega kui kümned profiilid.

Adaptiivkoolitus algab treeningust, mitte treeningust. See algab vestlusega: ausast kirjeldusest eesmärgi, piirangute ja tingimuste kohta, proovivormingutest ja kokkuleppest, kui midagi läheb valesti. Mida selgem see kast on, seda rahulikum on koorem.

Mis on adaptiivne treening?

See on liikumistegevus, kus kehaline koormus, tempo, tehnika ja olud on mõeldud inimese vajaduste rahuldamiseks. Seda kasutatakse pärast traumat ja lõikust, kroonilise seisundi, piiratud liikumisvõime ning pikaajalise aktiivsuse korral. Selle vorminduse eesmärk on teha tegevus tugevamaks ja korrapäraseks, mitte aga muuta kõik ühte laadi normatiivideks.

Kas arstiks olemine nõuab adaptiivne harjutamine?

Ühtset reeglit pole: kõik sõltub sellest, milline on olukord ja kuidas konkreetne ekspert tegutseb. Kui asi puudutab trauma või operatsiooni, kroonilise haiguse või uute sümptomite taastamist, oleks tark kõigepealt arsti juures nõu küsida ja temaga asjakohasest koormusest rääkida. Küsi ametlikest allikatest, kas vajad nõu ja nõudmisi.

Kas on võimalik teha internetis adapttiivseid harjutusi?

Jah, kui formaad lubab tehnikal kontrolli all püsida ja sidet hoida. Interneti kasutamiseks on vaja stabiilset internetiühendust, kohta, kus sind kaadris nähakse ja kus on valmis oma häält valjult väljendama. Kui vajad tervisekindlustust või abi üleminekute korral, siis internetiformaadis ei ole tavaliselt midagi sellist, mis sobiks, nii et parem oleks tegeleda silmaarstiga, kaasa arvatud saatjaga.

Kuidas mõista, et treener on adaptiivne?

Küsi oma võimete ja võimete kohta, kuidas ta kohaneb treeningutega ning mida ta teeb, kui ta tervis halveneb. Pane tähele, kas ta küsib sinu lähtepunkti kohta ja kas kindel tulemus on kindel. Kontrolli omandatud kvalifikatsiooninõudeid konkreetsel maal oma ametiasutustest ja asjatundjalt.

Mida teha, kui koolis läheb halvasti?

Kui sa ei tee harjutusi ja annad spetsialistile teada, on hea enne kooli algust vestelda, et sa ei raiskaks aega selgitamisele. Edasi käivad plaanid, nagu oleks tegemist ajaviitega, puhkepausiga, vajadusel arsti poole pöördumisega. Kui ilmnevad uued sümptomid või olukord, lükkatakse treening edasi tervisenõustamisele.

Kui palju aega kulub selleks, et näha, kas see on vormikohane?

Mitmel korral ei ole, kellelgi on üks test, et mõista, kui selge ja mugav see on, ja keegi vajab natuke harjutamist, et tunda rütmi. Keskendu selgusele, etteaimatavale ja valmisolekule, mis võimaldab spetsialistil kohandada oma koormust, kui sa ei mõista paari koosoleku jooksul, mis toimub, või miks, või kui sa ei tea, siis vormindus või spetsialist on parem.